Järgnev on väljavõte sellest Aja järjekord autor Carlo Rovelli.
Loe raamatut
Aja järjekord
Osta
Ma peatun ja ei tee midagi. Midagi ei juhtu. Ma ei mõtle millestki. Kuulan aja möödumist.
See on aeg, tuttav ja intiimne. Oleme sellest haaratud. Sekundite, tundide, aastate tormakas, mis meid elu poole paiskab, tõmbab meid siis olematuse poole…. Me elame aega, nagu kalad elavad vees. Meie olemine on ajas olemine. Selle pidulik muusika kasvatab meid, avab meile maailma, teeb muret, hirmutab ja uinutab. Universum rullub lahti tulevikku, mida aeg tõmbab, ja eksisteerib vastavalt aja järjekorrale.
Hindu mütoloogias kujutatakse kosmose jõge Shiva tantsiva püha kujutisega: tema tants toetab universumi kulgemist; see ise on aja voolamine. Mis võiks olla universaalsem ja ilmsem kui see voolav ?
Ja ometi on asjad sellest mõnevõrra keerulisemad. Tegelikkus on sageli väga erinev sellest, mis näib. Maa näib olevat lame, kuid tegelikult on see sfääriline. Päike näib tiirlevat taevas, kui tiirleme tõesti meie. Ka aja struktuur pole see, mis ta näib olevat: see erineb sellest ühtlasest universaalsest voolamisest. Avastasin selle oma täielikuks hämmastuseks ülikooliõpilasena loetud füüsikaraamatutest: aeg töötab hoopis teisiti, kui tundub.
Nendes samades raamatutes avastasin ka, et me ei tea ikka veel, kuidas aeg tegelikult töötab. Aja olemus on ehk suurim säilinud mõistatus. Uudishimulikud niidid ühendavad selle nende teiste suurte avatud saladustega: vaimu olemus, universumi päritolu, mustade aukude saatus, elu toimimine Maal. Midagi olulist tõmbab meid jätkuvalt tagasi aja olemuse juurde.
Ime on meie teadmistehimu allikas ja avastus, et aeg pole see, mida me arvasime, avab tuhat küsimust. Aja olemus on olnud mu elutöö keskmes teoreetilises füüsikas. Järgmistel lehekülgedel annan ülevaate sellest, mida oleme mõistnud ajast ja radadest, mida meie otsingul selle paremaks mõistmiseks järgime, ning ka sellest, mida me veel mõistmata peame ja mis mulle tundub, et me alles hakkame nägema.
Miks me mäletame minevikku ja mitte tulevikku? Kas me eksisteerime ajas või on aeg meis endis? Mida tegelikult tähendab öelda, et aeg 'möödub'? Mis seob aega meie kui isikute olemuse, meie subjektiivsusega?
Mida ma kuulan, kui kuulan aja möödumist?
See raamat on jagatud kolmeks ebavõrdseks osaks. Esimeses võtan kokku selle, mida tänapäeva füüsika on aja kohta mõistnud. See on nagu lumehelbe käes hoidmine: seda uurides sulab see järk-järgult sõrmede vahel ja kaob. Tavapäraselt arvame, et aeg on midagi lihtsat ja fundamentaalset, mis voolab ühtlaselt, kõigest muust sõltumatult, minevikust tulevikku, mõõdetuna kellade ja käekelladega. Aja jooksul järgnevad universumi sündmused üksteisele korrapäraselt: minevikud, olevikud, tulevikud. Minevik on fikseeritud, tulevik avatud... Ja ometi on see kõik osutunud valeks.
See, mida me nimetame 'ajaks', on struktuuride, kihtide kompleksne kogum. Üha suurema vaatluse all, aina suuremas sügavuses, on aeg tükk-tüki haaval üksteise järel kihte kaotanud.
Üksteise järel on aja iseloomulikeks joonteks osutunud ligikaudsed jooned, meie perspektiivi määratud vead, nagu ka Maa tasasus või päikese pöörlemine. Meie teadmiste kasv on viinud meie aja mõiste aeglase lagunemiseni. See, mida me nimetame 'ajaks', on struktuuride, kihtide kompleksne kogum. Üha suurema vaatluse all, aina suuremas sügavuses, on aeg tükk-tüki haaval üksteise järel kihte kaotanud. Selle raamatu esimene osa annab ülevaate sellest aja lagunemisest.
Teises osas kirjeldatakse seda, mis meile on jäänud: tühja tuulega maastikku, millel peaaegu puuduvad igasugused ajalisuse jäljed. Kummaline, võõras maailm, mis on siiski see, kuhu me kuulume. See on nagu saabumine kõrgetesse mägedesse, kus pole midagi peale lume, kivide ja taeva. Või nagu see pidi olema Armstrongi ja Aldrini jaoks, kui nad liikumatule kuuliivale seiklesid. Oma olemuseni kooritud maailm, mis sädeleb põuast ja murettekitavast ilust. Füüsika, mille kallal ma töötan – kvantgravitatsioon – on katse mõista ja anda sellele äärmuslikule ja kaunile maastikule ühtne tähendus. Ilma ajata maailmale.
Raamatu kolmas osa on kõige raskem, aga ka kõige elulisem ja meid kõige tihedamalt kaasav. Ajata maailmas peab ikka olema midagi, mis sünnitab meile harjumuspärase aja, oma korra, oma minevikust erineva minevikuga, oma sujuva kulgemisega. Kuidagi peab meie aeg vähemalt meie ümber tekkima jaoks meie ja meie mastaabis.
See on tagasitee, tagasi aja poole, mis kaotati raamatu esimeses osas maailma elementaarset grammatikat järgides. Nagu kriminaalromaanis, läheme nüüd otsima süüdlast: süüdlast, kes on aja loonud. Ükshaaval avastame meile tuttavad aja koostisosad – mitte praegu reaalsuse elementaarsete struktuuridena, vaid pigem kasulike ligikaudsetena kohmakatele ja kohmakatele surelikele olenditele, kes me oleme: meie vaatenurga aspektid ja aspektid. võib-olla on ka need, mis määravad meie olemuse. Sest aja müsteerium puudutab lõppkokkuvõttes võib-olla rohkem meid ennast kui kosmost. Võib-olla, nagu kõigist esimeses ja suurimas detektiiviromaanis, on Sophoklese Oidipus Rex , selgub, et süüdlane on detektiiv.
Siin muutub raamat tuliseks ideede magmaks, mõnikord valgustavaks, mõnikord segaseks. Kui otsustate mulle järgneda, viin teid sinna, kuhu ma usun, et meie ajateadmised on jõudnud: selle tohutu öise ja tähtede täis ookeani äärele kõigest, mida me veel ei tea.
Alates Aja järjekord autor Carlo Rovelli. Avaldatud kokkuleppel Riverhead Booksiga, Penguin Publishing Groupi, Penguin Random House LLC osakonna jäljendiga. Autoriõigus © 2018, Carlo Rovelli.
