Järgnev on väljavõte sellest Seemnete võidukäik , autor Thor Hanson. Kuulake 22. mail 2015 MolecularConceptorit Hanson arutab seemnete ajalugu ja palju muud.
Rooma kindral Flavius Silva saabus Masada kindluse baasi talvel 72–73 pKr. Ajalugu räägib meile, et tema käsutuses oli terve leegion sõdureid, samuti tuhandeid orje ja laagri järgijaid. Ajalugu ei säilita seda, mida ta tol hetkel mõtles, kuid igaüks, kes on kunagi Masada kindlust näinud, teab, et see pidi olema mingi versioon 'Oh, kurat.'
320-meetrise 1000-jalase (320-meetrise) kaljutornide tipus asuv linnus, mida ümbritsevad õhukesed kaljud, uhkeldas kasematiseintega, vahitornidega ja hästi varustatud relvastusega. Sellest avanes laiaulatuslikud vaated igas suunas ja üks ainsatest lähenemistest oli järsk ja käänuline rada, mida tuntakse kurjakuulutavalt kui 'madude rada'. Veelgi enam, Masadat kaitsvad inimesed kuulusid eriti ägedasse juudi mässuliste rühma nimega Sicarii, kes sai nime kurjade pistodade järgi, millega nad oma vaenlasi mõrvasid. Kindral Silva pidi ka mõistma, et kuigi tema ja ta armee on sunnitud telkima kindlust ümbritsevas karmis kivikõrbes, said mässulised valida villad ja paleed Masada algse ehitaja Heroodes Suure maitse järgi.
Roomlased asusid pikaks piiramiseks. Silval oli käsk purustada Sicarii, kes on laialt levinud juutide ülestõusu, mida tuntakse Suure mässuna, viimased peatajad. Tema insenerid püstitasid mitme kuu jooksul muldkeha, mis on siiani selgelt nähtav ja mis tõusis massiivse maalainena üles mäe lääneküljel. Kui see valmis sai, marssisid Silva sõdurid tippu, murdsid peksuoinaga müüri ja vallutasid kindluse tormiliselt. Toona andis see võit kindral Silvale karjäärile suure tõuke. Ta töötas kaheksa aastat Juudamaa kubernerina ja naasis hiljem Rooma konsulina, olles keisri järel teisel kohal. Tagantjärele mõeldes tegi Masada piiramine aga palju rohkem juudi natsionalismi, mündikogujate ja meie arusaama jaoks seemnete puhkeolekust.
Kui Silva leegionärid Masadasse sisenesid, lootsid nad leida pistodadega sõdalasi, kuid nende asemel valitses õudne vaikus. Selle asemel, et alistuda või riskida, oli peaaegu 1000 Sicarii meest, naist ja last sooritanud massilise enesetapu. Nende vastupanu ja ohverduse loost on saanud juudi rahvale peaaegu müütiline vastupidavuse sümbol. Omariikluse eel võtsid Iisraeli tulevased juhid Masada omaks kui rahvusliku ühtsuse ja otsusekindluse allegooriat. Aastakümneid on noored Iisraeli skaudid ja sõdurid matkanud madude rada möödaminnes ja Masada on nüüd üks populaarsemaid turismiatraktsioone riigis. Kui Silva täna tagasi tuleks, võiks ta sõita köisraudteega tippu ja ta leiaks, et fraas 'Masada ei kuku uuesti' ilutseb kõigel alates t-särkidest ja lõpetades kohvikruusidega.
Müntide kollektsionääridele ja seemneekspertidele on Masada kaitsjad meeles vähem selle pärast, mida nad tegid, kui sellega, mida nad maha jätsid. Kuna roomlased ei tahtnud midagi väärtuslikku tagasi saada, kolisid viimased sitsiaarid oma vara ja toiduvarud kesklattu ning panid hoone põlema. Kui puittalad ja sarikad põlesid, varisesid kiviseinad sissepoole, moodustades kuhja, mis seisis segamatult ligi 2000 aastat. 1960. aastatel rusude vahelt otsinud arheoloogid avastasid hulga iidseid seekliid, mis lahendasid mitu närivat küsimust juudi numismaatika kohta. Pole üllatav, et paljudel müntidel olid juuda datlipalmi graatsilised kaarduvad lehed – puu, mille vili oli nii kohalik põhitoode kui ka väga tulus eksport. Väidetavalt soosib keiser Augustus neid ja Jordani jõe ääres Galilea merest lõuna pool Surnumere kallasteni ääristasid tohutud datlipalmiaiad. Sügavamale kaevates leidis väljakaevamismeeskond peagi toiduaineid: soola, teravilja, oliiviõli, veini, granaatõunaid ja rikkalikult datleid, mis olid nii kaunilt säilinud, et puuviljajäägid kleepusid ikka veel seemnete külge.
Kuigi on täiesti loogiline, et Sicarii on varunud oma riigi kuulsaimat saaki, oli Masadas kuupäevade leidmine endiselt suur sündmus. Ehkki seda mainitakse Piiblis ja Koraanis ning kõik, alates Theophrastusest kuni Plinius Vanemini, on neid mainitud magususe eest kiitnud, oli Juudamaal kasvatatud konkreetne datlisort juba ammu kadunud – muutuvate kliima- ja asustusmustrite ohver. Nüüd võisid inimesed esimest korda sajandite jooksul näha ja käes hoida puuvilju, mida peeti kunagi kuningas Heroodese peamiseks sissetulekuallikaks. Edasine oli aga veelgi tähelepanuväärsem. Neli aastakümmet pärast seda, kui muuseumitöötajad olid Masada datlid puhastanud, märgistanud ja katalooginud, otsustas keegi selle istutada.
'Öelda, et olin metsikult elevil, oleks alahindamine,' ütles Elaine Solowey mulle, meenutades 2005. aasta kevadpäeva, mil ta märkas üksikut võrset, mis potimullast läbi tormas. Negevi kõrbes asuva kibbutsi põllumajandusekspert dr. Solowey oli istutanud oma karjääri jooksul sadu tuhandeid puid, enne kui ta proovis Masada datleid. 'Ma tõesti ei oodanud, et midagi välja tuleb,' tunnistas ta. 'Ma arvasin, et need seemned on surnud nagu ukseküüned. Survem kui uksenaelad!” Solowey tunnustab oma kaastöötajat Sarah Sallonit kogu idee väljamõtlemise eest.
Seemnete võidukäik
Osta'See lihtsalt tundus nii,' ütles Sallon, kui ma temaga telefoni teel ühendust sain. 'Ausalt öeldes ootasin seda.' Jeruusalemmas oli kell kümme ja ta töötas hilja, kuid Saara alustas siiski entusiastlikult meie vestlust ja suutis kuidagi ka kõrvaltoas oma pojaga rääkida. Ta teenis talle isegi sööki. Sarah’ piiritu energia pani mind mõtlema, kas datli seeme pole ärganud ellu lihtsalt sellepärast, et ta seda puudutas. Pediaatri väljaõppe saanud Sallonist on saanud maailma ekspert looduslike ravimite, eriti Iisraeli kohalikest taimedest saadud ravimite alal. Tema laborimeeskond teeb koostööd Solowey välimeeskonnaga, et kasvatada ja testida kümneid erinevaid ravimtaimi. 'Kuid mind hakkas huvitama ka see, mis siin varem kasvas,' selgitas ta, 'asjad, mis on kadunud.' Muistsed ravitsejad kasutasid Juuda palmi datleid, et ravida kõike alates depressioonist ja tuberkuloosist kuni tavaliste valudeni. 'Selle tagasi toomine,' mõtiskles ta, 'võib teenida suuremat eesmärki.'
See tärkav palm, mis Elaine Soloweyt (kuid mitte Sarah Sallonit) nii üllatas, on nüüd kümne jala pikkune ja kannab Heebrea Piiblis mainitud vanima tegelase järgi nime Metuusala. Kuid 969-aastaselt oli Piibli Metuusala selle väikese palmipuuga võrreldes vaevalt keskikka jõudnud. Radiosüsiniku dateerimine kinnitab, et Masadast pärit datlid olid sinna talletatud arvatavasti aastakümneid enne linnuse langemist. Metuusala võib välja näha nagu noor puu, kuid tema ligi 2000-aastane eluiga teeb sellest ühe vanima organismi maa peal. Kes võib selles vanuses hellitada? 'Ehitasime talle oma väravaga aia, oma kastmissüsteemi, valvesignalisatsiooni ja turvakaameraga,' rääkis Elaine naerdes. 'Ta on kindlasti puu, millel on kõik olemas.'
Elaine kasutas meessoost asesõna, kuna datlipalmid on ühesoolised, ja kui Metuusala 2012. aastal esimest korda õitses, selgus, et tal olid õietolmuga koormatud õied. Juuda päritolu täielikuks väljasuremisest tagasi toomiseks peab keegi idanema ka emase seemne. Kui küsisin Sarahilt, kas nad selle kallal töötavad, paistis ta uudisest peaaegu pakatavat: 'Muidugi oleme!' hüüdis ta. 'Aga ma ei saa teile sellest rääkida!' Teaduses ei ole kunagi hea mõte kassi kotist välja lasta enne, kui kõik andmed on analüüsitud, üle vaadatud ja avaldatud. Selle raamatu trükkimise ajaks võivad aga Sarah ja Elaine olla oma tulemustest maailmale teatanud. Hea õnne korral näitavad need leiud meile mitte ainult seda, kuidas Juuda datlid nii kaua elavad, vaid ka nende täpset maitset ja magusust ning seda, kas need võivad peavalu ravida või mitte.
Metuusala lugu on vanim teadaolev näide looduslikult idanevast seemnest. See on lugu uskumatust vastupidavusest, mis annab sobiva ja rahumeelse täienduse Masada kangelaslikule kaitsele ning teeb võimalikuks, et Juuda datlid võivad Jordani orus taas õitseda. Kuid vaevalt on see ainus kord, kui iidne seeme on ootamatult ja üllatavalt ellu tärganud. 1940. aastal sai seemnete pikaealisuse uurimine põrutuse, kui Briti muuseumi botaanikaosakonda tabas Saksa pomm. Pärast seda, kui tuletõrjujad kustutasid tulekahju ja koristasid prahi, naasid muuseumi töötajad, et leida mõned nende isendid tärkamas. Kuumusele ja niiskusele reageerides olid Hiinas 1793. aastal kogutud siidipuu seemned idanenud ja ajanud üles täiesti normaalse välimusega võrseid. (Kolm seemikut istutati lähedalasuvasse Chelsea Physic Gardeni, kus 1941. aastal tabas neid veel üks pomm.) Sellest ajast peale on ettevõtlikud botaanikud lükanud pikaealisuse rekordit tagasi – 200 aastat nõelapadja proteasid ja muid Aafrika eksootilisi, mis avastati eraisikute saagi vahemälu; 600 aastat põlisameerika kõristi sees säilinud kaneliilia seemne jaoks; 1300 aastat, kui India lootoseseemned taastusid kuivast järvepõhjast. Kõige lootustandvamad uued arengud pärinevad kõrgest Arktikast, kus töörühm siirdas hiljuti eluskudet pisikesest sinepist, mis oli üle 30 000 aasta oravaaugus külmunud. Seeme iseenesest idaneda ei saanud, kuid tõsiasi, et mõni selle osa püsis nii kaua elujõuline, viitab sellele, et Metuusala rekord langeb kindlasti.
Väljavõte tehtud loal alates Seemnete võidukäik: kuidas terad, pähklid, tuumad, kaunviljad ja seemned vallutasid taimeriigi ja kujundasid inimkonna ajalugu , autor Thor Hanson. Saadaval The Perseus Books Groupi liikmest Basic Booksist. Autoriõigus © 2015.
